Riho Tapfer: valimislubaduste äärealal

4. oktoober 2010.a

Üldise hinnatõusu taustal – elektrist saia ja leivani välja – on siiski veel valdkondi, kus tootjatepoolset ähvardavat hinnatõusuhoiatust seose Euroga ei ole tulemas ja üheks selliseks on retseptiravimid. Viimastel aastatel on riik võtnud kasutusele mõjusaid vahendeid kontrollimaks ravimite hindu. Veelgi enam, hinnakokkulepete ja piirhindade kaudu on ravimite hinnad märgatavalt langenud. Paraku ei pruugi seda hinnalangust alati inimene apteegi leti taga seistes tunda. Miks ? - retseptiravimi eest ei maksa inimene ravimi tegelikku hinda vaid ainult omaosaluse. Näitena võib tuua suhkurtõve raviks kasutatavaid insuliine, millel ühe nn „pliiatsi“ hind jääb 1000 krooni piiridesse, samas patsiendi tasuda on 20 krooni; ülejäänud kulud kannab riik. Samasugune on olukord ka kõigi teiste ravimitega, kus patsiendi poolt makstav hind sõltub ravimile määratud soodustuse protsendist. Seega avaldub ravimite hinnalangetamise mõju eeskätt haigekassa vahendite säästmises, seejärel tuleb patsiendi kulude vähenemine, kuid seda siiski mitte alati.
Eesti tervishoiu korraldust ja rahastamist tuuakse teistele riikidele sageli eeskujuks, kuna see on väga efektiivne ja kulutõhus. Üks väheseid etteheiteid meile on patsientide kõrge omaosalus. Suurimad panustajad omaosalusse on ravimid ja hambaravi. Haigekassa odava ravimi teavituskampaania eesmärk on inimesi harida, kuidas igaüks saaks oma ravimikulutusi võimaluse piires vähendada. Selline teavituskampaania on väga teretulnud.
Inimestele ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks on aga riigil palju rohkem võimalusi. Alljärgnevalt on toodud kolm ettepanekut.
Ravimitootjate liidu soovitus on ravimite 50% kompenseerimise korral võimalikult kiiresti kaotada 200-kroonine ülempiir koos retseptitasu alandamisega 50 kroonilt 20 kroonini - nii, nagu see on teistelgi soodustusgruppidel. Selleks vajalikke rahalisi vahendeid on samasse soodustusgruppi kuuluvatele ravimitele hinnakokkulepete sõlmimise kaudu võimalik leida juba täna, hinnakokkuleppeid reguleerivad muudatused hakkasid kehtima selle aasta 1. juulist. Tekkiv kokkuhoid peab olema suunatud patsientide omaosaluse vähendamiseks ja uute ning innovaatiliste ravimite Eestisse toomiseks. Vajab märkimist, et Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu kõrgeim patsientide omaosalus soodustatud ravimite eest tasumisel, küündides WHO andmetel ligi 38 protsendini.
Teine oluline meede, mida riik peaks kaaluma, on täiendavate müügikanalite kasutuselevõtmine. Praegu on keelatud ravimite tellimine interneti ja posti teel. Tekib küsimus, miks? Ometi on meil loodud kõik eeldused vastupidiseks: meil on digiretsept, väga hästi toimivad postiteenused ja erinevate operaatorite poolt tagatud telefoni/interneti ühendused. Hajali asustatud piirkondades elavatele inimestele oleks suur leevendus, kui ravimi kättesaadavus nende jaoks lihtsustuks. Mõtet edasi arendades, sarnaselt postipakiautomaatidele, võiksime proovida ka ravimiautomaatide kasutamist. Ka on see mujal maailmas juba läbiproovitud ja end ka hajuasustatud piirkondades hästi õigustanud. Sedagi lahendust toetab täna digiretsept.
Üks suuri muresid, millele peaks veelgi rohkem ja süvenenumalt mõtlema, on meie ligi 100 000 töötut, kelle haigestumine võib suurendada riski pikendada veelgi nende eemalolekut tööjõuturult. Ravimite kõrge omaosaluse tõttu võivad nad jätta kroonilised või ka ägedad haigused välja ravimata. Vähem kui aasta tagasi kutsus sotsiaalminister üles erasektorit töötutele appi tulema. Ühena vähestest reageeris üleskutsele Ravimitootjate Liit, kes ligi 6 kuu vältel maksis kinni töötutele ravimite omaosaluse. Kogesime, kui haavatav on just see grupp inimesi. Paraku ei ole sellise heategevusliku kampaania jätkumine enam võimalik, kuna 1. juulist jõustunud seaduse muudatused ei luba sarnase projekti jätkumist.
Selge on see, et tervishoidu on vaja lähiaastatel raha juurde ja pelgalt rahakotisahtlite ümbertõstmisest ei piisa. Eesti kulutab tervishoiule 6,1% GDPst (2008 a andmeil), samas OECD riikides on keskmine kulu tervishoiule 9,0% GDPst. Suurim kulutaja on USA, kus see näitaja küündib lausa 16%-ni, talle järgnevad Prantsusmaa (11,2%), Šveits (10,7%), ning Austria ja Saksamaa (kumbki 10,2%). Tervishoiu jätkusuutlikkus sõltub tervikust kui sellisest, kus oma roll on täita haiglatel, perearstidel ja ravimitel. Seni, kuni poliitikud katsuvad lükata tervishoiutemaatikat valimislubaduste pikast rivist välja, jäävad õhku küsimused - kuidas ja kui kaua edasi.
Siinkohal üleskutse sotsiaalministrile kaaluda artiklis kirjeldatud ettepanekuid .