Teadlik patsient

4. septembri presentatsioonid

1. Patsientide ja patsiendiorganisatsioonide õigused ja võimalused (EPE - Eve Pilt)
2. Eesti tervishoiusüsteem ja tervishoiu rahastamine. Näited Euroopast. (Rauno Pukonen)
3. Kulutõhusam resursside kasutamine tervishoius. (Yrjö Ojasaar)

26. septembri presentatsioonid

1. Ravimite soodustamise skeem Eestis. Patsientide suur omaosalus (Akshay Mody)
2. Ravimid, kui kulutõhusam ravimisviis. Ravimite välja töötamine. Kaasaegsed ravimid ja nende kättesaadavus Eestis (Piret Sell)
   LISAMATERJAL
3. Patsiendiorganisatsioonide õigused ja võimalused (Yrjö Ojasaar)

Töötamine puudeliitude ja patsientide huvirühmadega
TEADLIK PATSIENT: TULEVIKUVÄLJAVAATED
Neve Hõbemägi
GlaxoSmithKline, välissuhete direktor
Ravimitootjate liit

Dr Vahur Valvere, SA PERH Onkoloogiakeskuse juhataja ja Eesti Vähiliidu juhatuse esimees on öelnud, et info haiguste kaasaegsetest ravivõimalustest ja igakülgsest ennetustegevusest peab jõudma abivajajateni. Selleks tuleb kasutada kõiki kaasaegseid kommunikatsiooni vahendeid ja koolitatud inimressurssi.

Kuna Eestis vastavaid uuringuid tehtud pole, võtan aluseks mõned Suurbritannias avaldatud uuringud ja artikilid, mis on näidanud, et esimene samm tervishoiu kvaliteedi parandamiseks on anda teavet, kuidas püsida terve, paraneda ja koos haigusega edasi elada.

Meditsiini infrastruktuuril, teadus- ja uurimisasutustel ning farmaatsiatööstustel on kõigil oluline osa haiguse ravimisel, kui haigust ei ole võimalik ennetada. Juurdepääs nende valdkondade teabele on oluline, et tagada üldsuse teadlikkus, eelkõige uuendustest. See teave on vajalik ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahel sisuka dialoogi pidamiseks patsientide ravivõimaluste kohta, mis annavad parima tulemuse. Korduvalt on ilmnenud, et teadlikud patsiendid aitavad parandada tervishoiuvaldkonna otsuste kvaliteeti ja ravisoostumust.

Inimeste osalemist tervishoidu ja omaenda ravi puudutavates otsustes piirab tavainimesele arusaadava info vähesus. Samas uuringud näitavad, et teadlikud patsiendid saavad paremaid ravitulemusi, kuna täidavad paremini ravisoovitusi ja valivad koos arstiga endale ka õigeima ravi. Viimase aja suundumused näitavad, et patsiendid muutuvad teadlikumaks ja nende õigused suurenevad ning juurdepääs tervishoiuteabele on kiirem ja parem.¹ Mitmetest uuringutest² saadud andmed näitavad, et peamiselt saab teadlikumast patsiendist kasu tervishoiusüsteem, aga ka patsiendid ise.

Andmed näitavad, et:

• paljud isikud ei tunne, et nad on piisavalt esindatud tervishoiupoliitikas ja -süsteemis;
• isikud soovivad enam läbipaistvust ja teavet tervishoiusüsteemi kvaliteedi ning suutlikkuse kohta;
• patsiendid ja tervishoiutöötajad on vägagi huvitatud teabest, mis aitab neil mõista valikuid ja teha otsuseid omavahel nõu pidades;
• inimesed hindavad kõrgelt uuenduslikke ravimeetodeid.

Euroopa Parlament on öelnud, et: 'patsientidel on seaduslik vajadus ja õigus saada teavet ravimite, sh retseptiravimite kohta'. Parlament soovitas, et lisaks õigusnormides sätestatule peaksid Euroopa Komisjon ja liikmesriigid 'kaaluma, kuidas parandada patsientidega ja üldsusega suhtlemist retseptiravimite teemal,'. See nõuanne peegeldab demokraatlikku lähenemist, mis tugineb laialdasele nõupidamisele üldsusega.

Teadus- ja arendustegevusel põhinev ravimitööstus on hindamatu partner ja ressurss tervishoiuteenuste pakkumisel ning seega ka toodete ja tervishoiuga seotud teabe seaduslik allikas. Ravimitööstus kinnitab, et patsientidele antav kaubamärgiteave peab olema objektiivne ja tuginema faktidel ning et peab kehtima piisav kontrollikord. Uuringud näitavad, et kaubamärgiteave võib anda lisaväärtust patsientide ravisoostumuse ja ohutuse jaoks. (On kindlaks tehtud, et umbes 50% retseptiravimitest ei võeta nõuetekohaselt, mis ei ole kasulik ei patsiendile ega riigieelarvele.)

Tänapäeval ei ole informatsiooni liikumine ja vahendamine ilma internetita enam mõeldav. Patsiendid kasutavad tervishoiuteabe saamiseks aktiivselt internetti; sellist teavet pakutakse ulatuslikult USA lehekülgedel ja veidi vähem Euroopa lehekülgedel. Allikast olenemata on olulisim kvaliteet, et tagada õige teabe jõudmine patsiendini.

Ravimitealane informatsioon on üks enam kontrollitud ja seadustega piiratud valdkondi nii Eestis kui ka Euroopas. Ei ole põhjust karta, et ravimifirma poolt antud informatsioon lausreklaamiks muutuks või patsienti liigsele ravimitarbimisele kallutaks. Eestis on kaks eri organisatsiooni, mis esindavad patsiendi huve ja õiguseid: Patsientide Nõukoda ja Patsientide esindusühing. Liikmete arvu ja tegevusampluaa järgi on Eesti vaieldamatult suurim ja aktiivseim organisatsioon Eesti Puuetega Inimeste koda - nüüdseks juba 12 aastat tegutsenud nõuandev ja ennekõike invaküsimusi koordineeriv organ, mis tegutseb sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ning kultuurivaldkondades ning ühendab vaba tahte alusel puuetega inimeste 33 vabatahtliku liitu/ühingut, 16 regionaalset puuetega inimeste koda ning teisi juriidilisi isikuid, kelle tegevusvaldkonnas on töö puuetega inimestega.

On hea meel tõdeda, et me oleme Eestis jõudnud sinnamaani, puudeliidud on hakanud teadvustama vajadust era- ja avaliku sektori partnerluste järele. Vabatahtlike töögruppiude loomine farmaatsiaettevõtete, valitsuse, patsientide, teadus- ja uurimisasutuste või tervishoiuorganisatsioonide vahel aitab tõsta puudeliitude ja patsientide tervishoiuteadlikkuse kvaliteeti ning jätkata professionaalset arengut. Tervishoiuteabe puhul võivad sellised era- ja avaliku sektori partnerlused toimida kogu suhtluse jooksul, s.o nii oluliste sõnumite, vahendite (poliitiliste seisukohtade) kui ka tulemuste väljatöötamisel.

Nüüdseks on EPIK juhatus aksepteerinud eri puudeliitude juhtidest koosneva nn tervishoiu töögrupi loomise. Vajaduse taolise töögrupi loomiseks tingib hetkeolukord Eesti tervishoius, mis pole poliitilisel tasandil veel saavutanud piisavalt tähelepanu ning sellest johtuvalt ka vajalikku riikliku rahastamist. Eesti patsiendid peavad ilmselt veel aastaid ootama, enne kui võime väita, et saame meie läänenaabritega võrdset kaasaegset ravi. Hetkel on valdav osa praegu väljakirjutatavatest ravimitest 10-15 aastat vanad. Töögrupi peamine tegevus saab olema suhtlemine tervishoiu eest vastutatavate poliitikutega suhtlemine ja selgitustöö tegemine, samuti meedia kaudu tervishoiuprobleemide kajastamine.

Mis siis tingib sellise töögrupi aktiviseerimise? Ja miks peame üheskoos tegelema tervishoiupolitikaga? Ma ei oska küll nimetada ühtegi teist organisatsiooni või asutust, kui ravimifirnmad ja loodetavadsti ka puude/patsiendiliidud, kes muretseksid tervishoiu kaasajastamise pärast (ja ma ei pea siinkohal haiglamajade ehitust ja aparaatide ostamist silmas).

• Eesti elanike madal eluiga. Ilmselt peame nii riigi kui indiviiditasandil pöörama tervishoiule palju enam tähelepanu, et saavutada vähemasti Euroopa keskmine elulemus.

• Tervishoiu tähtsus poliitikute jaoks? Hetkel veel madal. Palju olulisemaks peetakse poliitilist fookust ja tuge näiteks maanteede arendamisel või põllumajanduse toetamisel.

• Hästi makstud arst ilma tänapäevaste ravimiteta. Me võime olla uhked oma arstkonna pärast, kes on professionaalsed ja samas ka hoolivad ning patsiendikesksed. Küsimus on aga vahendites, millega ravitakse ehk ravimite kaasaegsuses. Eestis on pea 90% ravimitest rohkem kui 15 aastat vanad.

• Uued ravimid saavad Eestis kättesaadavaks keskmiselt 7 aastat hiljem kui mujal Euroopas. Jääb vaid küsida miks see nii on? Ometi ei vaevle Eesti riik eelarve defitsiidis. Mitme aasta tagune valitsuse otsus geneeriliste ravimite kasutamise eelistamine ei andnud paraku loodetud tulemust - säästetud vahendid suunati muude kulude ja päevapoliitiliste lubaduste katteks, mitte uute innovaatiliste ravimite kättesaadavuse parandamiseks. Sel kombel jäid patsiendid ilma võimalusest kvaliteedihüppeks paljude haiguste ravis. Meil puudub ravimipoliitika ja poliitiline tahe olukorda muuta.

• Patsientide omaosalus ravimite ostmiseks on Euroopas üks suurimaid. Panna inimesi veelgi enam ravimite eest maksma võrdub poliitilise enesetapuga, sega peab riik leidma lisavõimalused ravimite piisavaks rahastamiseks.

• Ravimid on endiselt valdkond, kus nähakse võimalust raha kokku hoida soodustuste vähendamise abil. Valitsuse poliitika määrab ära ametnike tegevuse põhisisu. Kuni domineerib soov kulusid pidevalt ohjata, peavad ametnikud selles suunas ka tegutsema. See aga ei pruugi olla parim patsiendile, suunates tervishoiusüsteemi rakendama rohkem invasiivset või statsionaarset ravi.

Riikides, nagu ka Eesti, kus ravimifirmade ja puudeliidu/patsiendiliidu koostöö on veel algfaasis, on väga tähtis, et nii puude- kui patsiendiliidud mõistaksid üheselt, millistel alustel ravimifirmad nendega suhtlevad. See on vajalik ennekõike selleks, et garanteerida läbipaistev, korrektne, usaldusel baseeruv ja lugupidav koostöö.

1. Peab olema tagatud puude- ja patsiendiliitude, nende poliitiliste hinnangute ja tegevuse sõltumatus
2. Kõikide koostööd puudutavate küsimuste puhul on läbipaistvusel keskne tähtsus. Teave partnerluse eesmärkide ja ulatuse kohta on soovi korral kättesaadav.
3. Puude- ja patsiendiliitude ja ravimitööstuse ühiselt korraldatav tegevus põhineb vastastikusel lugupidamisel ja usaldusel.
4. Ravimitööstus ei tohi nõuda puude- ja patsiendiliitudelt konkreetsete toodete või teenuste reklaamimist ja patsiendiliidud ei võta endale kohustust tegeleda sellise reklaamiga.
5. Ravimitööstuse sponsorlus peab olema transparentne ja soovitavalt seotud mõlemapoolsete lepingutega.

Lõpetuseks tsiteerin Ravimiameti peadirektori asetäitjat Alar Irsi, kes on tabavalt kokku võtnud hetkel Eesti tervishoius toimuva: 'Mis Eestis puudub, et seda kõike teha? Tundub, et põhiliselt on puudu eesmärgist ja tahtest. Patsiendid ei ole Eestis piisavalt organiseerunud, et ise enda vajaduste eest seista, teema vajaks riiklikku tähelepanu. Teiseks, me oleme harjunud end pidama maailma kõige targemaks ja ilusamaks. Võib-olla on alasid, kus eneseimetlus on põhjendatud, ravimite kasutamise ja tõenduspõhise meditsiini valdkonnas see kindlasti nii ei ole. Kuni me seda ei tunnista, on väga raske midagi muuta proovida.'

1 Cambridge University Health´i uurimuse (2003) tulemused.
2 Avaldatud kirjanduse ülevaate leiab uurimusest 'The Informed Patient', Cambridge University Health (2003); Consensus Research Survey (2002).